Orienteerumiskompass
Üks suuremaid kompassi kasutajate sihtgruppe (Eestis) on orienteerujad. Tänu orienteerumiskompassile saab määrata liikumissuunda ja hoida orienteerumiskaarti õiges suunas (vastavuses maastikuga).
SILVA (Tootja Rootsi) toodab spetsiaalseid orienteerumiskompasse, mis on käepärased ja mõeldud kasutamiseks kiirel liikumisel. Kompassinõel on vedeliku sees hermeetilises korpuses, et tagada tema stabiilsus liikumisel ning selle punane ots näitab magnetilist põhjasuunda.
Vaata kompasside valikut siit: KOMPASSID
Kuju järgi jagunevad orienteerumiskompassid kaheks: plaadi- ja pöidlakompassid (näpukompassid).
Plaatkompass sobib paremini algajatele, pöidlakompass võimaldab kiiremat orienteerumist. Kompassi kasutamise hõlbustamiseks orienteerumiskaardil esitatakse meridiaanjooned põhjasuunalisena, s.t kompassi ja kaardi põhjasuunad ühtivad (põhja- ja lõunasuund ühtivad kaardi külgservaga), orienteerumiskaardi ülemine serv on alati põhja suunas.
Suuna määramine kompassiga
Suuna määramisel eristatakse kahte täpsusastet:
• üldsuund (võib määrata kompassiga või päikese ja varju järgi);
• täpne suund e asimuut.
Asimuutliikumine. Asimuut on suund kraadides põhjasuuna suhtes. Õiges suunas (asimuudil) liikumise oskus on vajalik siis, kui kaardilt ei ole võimalik liikumise abistamiseks midagi välja lugeda (soos, metsas) või kui nähtavus on nii halb, et maastikku ei saa jälgida.
Kompassi kasutamise algõpetus.
Algõpetuses tuleb õppida klassikalist suuna e asimuudi võtmist kompassiga. Selleks:
• aseta kompassiplaadi pikem serv kaardile nõnda, et see ühendaks sinu asukoha ja punkti, kuhu soovid liikuda. Suunanooled kompassiplaadil peavad näitama liikumissuunda;
• hoia kompassi horisontaalasendis, kuni kompassinõela liikumine on stabiliseerunud;
• keera nõelakapslit nii, et kapsli põhjal olevad jooned ja nõelavärav ühtiksid kaardi põhjasuunaga;
• hoia kompass tasapinnas ja pööra end aeglaselt, kuni kompassinõela punane otsik asub nõelaväravas. Liikumissuuna nooled (kompassi pikem serv) näitavad õiget liikumissuunda. Jälgi, et kompassinõela punane ots asuks kogu liikumise vältel nõelaväravas.
Eksimise korral tee nii
Eksimisel võib abi olla nn triangulatsiooni meetodist. Selleks tuleb valida kaks-kolm objekti, mille leiab üles nii maastikul kui ka kaardil (näiteks mägi, sild, järve kallas jne.). Kui kaardi põhjasuund on kompassi abil viidud vastavusse põhjasuunaga looduses, siis tuleb määrata valitud objektide asimuudid. Tõmmates iga objekti asimuudi põhjal kaardile sirged, saab teada hetkelise asukoha: seda tähistab sirgete lõikumiskoht. Kui eksimisel asutakse maanteel, jõe ääres või mõnel muul joonorientiiril, piisab ühest selgesti äratuntavast objektist. Siin tuleb samuti määrata objekti asimuut ja selle järgi tõmmata kaardile sirgjoon. Asukohta näitab joonorientiiri ja sirge lõikepunkt.
Peale kompassi on looduses mitmesuguseid märke, mille järgi on võimalik põhja-lõuna suunda kindlaks teha. Üheks selliseks näiteks on sipelgapesad, mis on enamasti ehitatud puu lõunaküljele. Päevasel ajal saab suunda määrata ka päikese ning seieritega käekella abil, ööpimeduses aga Põhjanaela järgi. Metsasügavuses matkates tasub uurida kvartaliposte: kõige väiksemate numbrite vahele jääb põhjasuund.